Kus on kogukonna süda?

Naastes lapsepõlvekoju, sõidan mööda Vastseliina kirikust. Mäletan, et lapsena tundusid kiriku kiviseinad suurte ja massiivsetena, kui ema käe kõrval sisse astusin. Seal avanes justkui teine maailm – kõrged võlvid, valgusrikkad aknad, orelimäng, kirikukella kõla ning seda kõike ümbritsev ajatu rahu ja vaikus. Küllap on seda kogenud igaüks, kes teadlikult või juhuslikult on seisnud kirikutrepil.

Mis roll on tänapäeva kirikul?
Kas see on kultuurimälestis, mille eest käputäis entusiastlikke koguduse liikmeid hoolt kannavad? Või hingekosutuse ja südamerahu paik kõigile?

Mäletan, et vanaema ütles ikka: “Kui on raske, mine kirikusse. Hing leiab seal kosutust”. Kirikust tuldi kerge südamega ja usk aitas toona üle elada ka kõige raskemad ajad. Aitab ka tänapäeval, kui me vaid taipaksime seda kasutada. Kas pole see siis väärt hoidmist?

Mul on hea meel kogukonna üle, kes on näidanud üles siirast hoolivust ja abivalmidust, et Vastseliina kogudus kestaks!
Äsja ametisse valitud uue juhatuse eesmärgiks on edendada kogudust, tagada teenistuste jätkumine ja julgustada kõiki kirikuuksest taas sisse astuma. Lisaks püüab juhatus taas ellu äratada vanu traditsioone.

Sel aastal pidasime üle pika aja surnuaiapüha taas Ristija Johannese sündimise pühal ehk jaanipäeval.

Traditsiooniliselt saadi kalmistul kokku ja mälestati kalleid lahkunuid. Nähes, kuidas kuumast ilmast hoolimata oli jaanipäeva lõunaajal Vastseliina surnuaed äärmiselt rahvarohke, tekkis lootus ja usk pärandi kestvusesse. Taaskohtumine sugulastega, jutustati lähedaste ja tuttavatega, võeti aeg maha mõtisklusteks ja õpetaja kuulamiseks – kiiret polnud kuhugi. Surnuaia püha teenistuse pühalikkust tõstis puhkpillimuusika ning soovi korral sai orkestri tellida ka hauaplatsile.
Kuuldes pillimängu veel tund peale kalmistupüha, mõistsin, et need traditsioonid pole hääbumisele määratud, vaid märk koguduse taastulekust.  

Külaorust läbisõitjatele on silma jäänud erksad lilled kirikutrepil. Korrastatud ümbrus näitab, et paljud vabatahtlikud on leidnud aega ja tahtmist muuta ja panustada. Hing heliseb rõõmust seda näha!

Kogudust teeniv õpetaja Argo Olesk ja Võru praostkonna vikaarvaimulik Jaak Pärnamägi on just sellised sooja südamega hingehoidjad, kelle jutlust on hea kuulata. Kuid kirikusse võib ka niisama tulla, lihtsalt kuulama või küünalt süütama. Ees on mitmed kirikukontserdid.

Süda ärka üles!

Eve Turvas
EELK Vastseliina Katariina kogudus
juhatuse esimees.