Misso kirik

Misso kirik on EELK Vastseliina Katariina koguduse abikirik.
Kirikus asub vendade Kriisade esimene orel.

Praegune Misso kirik õnnistati sisse 03. septembril 1939 aastal.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on DSC05961vv.jpg

Foto: Erki Sok

EELK Misso Palvemaja Ühingu kroonika.

1884 aastal ehitati Pugola (Misso) uus koolimaja, mille ülemisest korrusest tehti palvemaja. Ehitusmaterjal teise korruse palvemaja ehitamiseks annetati kohalike elanike poolt. Meister tegi töö praktiliselt annetusena, sest võttis tasuks ainult 100 rubla.

Rahvalt koguti annetusi ja 1888 aastal paigutati palvemajasse ka Jakob Kriisa poolt valmistatud orel, mis maksis 300 rubla. See oli Kriisade valmistatud esimene orel.
Palvemajas peeti igal pühapäeval kooliõpetajate poolt palvetunde ja organistina mängis orelit Vidrik Pant. 1918 aastal lõhuti orel punaväelaste poolt ja ainult mõned oreliviled jäid terveteks.

1921 a võeti õpilaste arvu ja uute klassikomplektide avamise tõttu koolimaja ülemine korrus klassiruumide alla, palvetunde ja jumalateenistusi hakati pidama alumisel korrusel I klassis, kuhu oli paigutatud kantsel ja koolile osteti uus harmoonium.

05.03.1932 asutati EELK Misso Palvemaja Ühing. Asutaja liikmeid oli 8 inimest. Põhikirjale kirjutasid alla asutaja liikmed: A. Pilt, V. Janson, A. Tuvi, G. Kukk, R. Pild, G. Berg, G. Günberg ja K. Pilt. Põhikiri koosnes 10 paragrafist ja tema ülesannete hulka kuulus inimeste kasvatamine aususes, õigluses ja halastuses. Põhikiri registreeriti 05.04.1932 Seltside registris nr. 3357 all.

Esimese üritusena võttis ühing ette sõjaajal lõhutud oreli parandamise. Pugola algkooli hoolekogu andis oreli remondiks varem kogutud 180 krooni. Puuduva raha saamiseks korraldati 21.08.1932 korjandus 10. lehega ja 10.09.1932 aastal 20 korjanduslehega koos kogutud asjade näitemüügiga, kust laekus ka puuduv raha. Juhatuse korraldusel viidi lõhutud orel A. Kriisa poole Meelakule remonti. Oreli remont läks maksma 450 krooni.

Järgmine ülesanne oli – kuhu panna remonditud orel. Koolimajja palvemaja polnud võimalik taastada, tuli ehitada uude kohta uus palvemaja. 1934 aastal Riigivolikogu otsusega eraldati kirik koolist, varem kontrollis kirik usuõpetuse õpetamist koolis, nüüd jäi see haridusministeeriumi korraldada. Pugola koolimajas otsustati teha koolimajale juurdeehitus ja vana osa ümberehitus, kust lammutati ülemine korrus. Ülemise korruse palkseinad andis vallavalitsus uue palvemaja ehitamiseks ja nende äraveo ehitusplatsile teostas oma hobusega Heino Tarro.

Uue palvemaja ehitamiseks kinkis Alvine Pilt oma Peebu nr.13 talu maast Jaanimäe tüki, suuruselt esikülg 41,8 m, tagakülg 27,7 m, põhjakülg 1,9 m, lõunakülg 28,5 m, väärtuses 50.- krooni. Kinkeleping vormistati 14.07.1936.
Kinkijad: Alvine ja Aleksander Pilt.
Kingi saajad: Rudolf Pilt, Harald Sokk ja Gothard Kukk.

Uue abikiriku plaani valmistas Võru arhidekt Gustavson 08.08.1936 aastal. Külapoolses otsas oli ettenähtud õpetaja ruum, selle peal rõdu, kuhu paigutada orel ja Riia poolsesse otsa trepi kohalt üles torn.

Kuna ühingul oli raha puudus, siis jäeti torni ja õpetaja ruumi ehitus ära. Alustati saali osa ehitamisega. kiriku alusmüür ehitati ja nurgakivi pandi õpetaja Edmund Ermitsa poolt 14.07.1936 a. Müürikivid toodi kohale talgu korras. Nurgakivisse paigutati vasktoru, kuhu paigutati ühingu tegevuse suunad, käibel olevad rahad ja juhatuse liikmete nimed. Palvemaja seinad ehitati ja majale pandi sarikad peale 1936 a sügiseks.
Alusmüüri tegi Egor Auvilov ja seinad püstitas Vassili Vassilevski – mõlemad olid pärit Laurast. Katuse kattis Vilbert Oppar. Maja ehituseks kulutati 1936 aastal 419 krooni.
Sarikate ülestõstmisel tellingud murdusid, R. Prants kukkus ja murdis käeluu, kellele tuli maksta kokkuleppel kohtu kaudu haigusraha 50 krooni.
1937 aastal viidi maja katuse alla ja alustati ettevalmistusi maja lõplikuks valmimiseks.

Seoses palvemaja ehitusega hakkas rahvas vajama ka endale surnuaeda, sest hobustega Vastseliina surnuaiale surnu viimine 20 – 30 km kauguselt kulus palju aega ja oli suurte raskustega seotud. Surnuaiale sobiva koha leidmisel arutati läbi mitu kohta, kuid koos Tartu Ratsarügemendi ja kohalike inimestega lepiti kokku Oravasaare mäe suhtes.
Vabadussõjas Misso lahingus langes 19.04.1919 a. 6 ratsaväelast – husaari. Üks sõdur langes suurtüki killu ohvriks Oravamäel praegusel ausamba lähedal ja oli maetud langemise kohal, 5 surnut oli maetud Pulli külla P. Lõokese aiamaale. 1935 aasta varakevadel kaevati langenute hauad lahti, säilinud 6 langenu luud paigutati 3. kirstu, igasse 2 langenut ja maeti kirstudega kivitee äärde mälestussamba ette. Kirstudesse paigutamise teostas Võru maakonna arst Johannes Perk.

26. mail 1935 aastal, Misso vabastamise kuupäeval, avati ratsarügemendi poolt Oravasaare mäele mälestussammas 6 langenu nimeplaatidega. Mälestussamba avas Ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. Kohal olid ratsarügemendi 4 pataljoni. Mälestussamba pühitsemine ja matmistalitus peeti EELK ja AÕU kiriku kombe kohaselt. Ausamba ümber põllule olid rivistatud ratsarügement, Misso kaitseliit, naiskodukaitse, noorkotkad, kodutütred, tuletõrje ja perenaisteselts. Ülemjuhatajale raoprteeris kolonel Spassenspiiler, mängis ratsarügemendi puhkpilliorkester.

See oli Missos enneolematu meeldejääv suurpäev!
Nüüd oli kindel, et surnuaed sobib rajada ausamba taha põllule.
Selleks osteti kõrvuti olevatelt maadelt Taim Elmari käest 0,29 ha 75 krooni ja Peeter Lõokese käest 0,452 ha 125 krooni. Kokku 0,74 ha, kuhu maamõõtja Juhkam 200 krooni eest planeeris surnuaia platsid. Surnuaia plaan kinnitati Siseministri poolt 28. mail 1936 a. Surnuaed pühitseti Vastseliina koguduse õpetaja Ed. Ermitsa poolt 12.07.1936.a. Esimene surnu, kes maeti 18.07.1936. a. oli Samuel Kilk. Kuna surnuaia maa oli ostetud, siis tuli täismõõdus (8 kohta) matmisplatsi eest tasuda 10,15 krooni. Pool platsi maksis 5,15 krooni. See 15 senti oli matuseplatsi raamatu hind.

Ühingu juhatusel seisis ees suur töö – tasuda surnuaia maa eest, istutada surnuaiale puud, ehitada kellatorn, ehitada palvemaja ja tasuda oreli remondikulud. Juhatus lootis kogu Pugola rahva abile ja abi ei jäänud tulemata.

Surnuaiale istutati puud 1937 a kevadel, selleks tõi Vastseliina metskonna loal Parmu elanik Juhan Pilt riigimetsast hobusega koorma istutamiseks kõlblikke pärnapuid ja vahtraid, mis talgu korras 2 päeva jooksul ära istutati. Puude istutamist õigesse kohta ja teede planeerimist teostas kohalik maamõõtja Arnold Tell.

Kellatorni ehitamiseks tõid ümbruskonna talupidajad oma metsast oma hobustega palgid Peetrisoo lauavabriku juurde kohale. Palkide ja laudade saagimise töölised tulid kokku talgu korras ja ka tasu eest. Muist palke osteti ka riigimetsast ning lõigati ja hööveldati Randvere saeveskis.
Kellatorn ehitati surnuaiale 1938 aastal. Selle ehitamise võttis endale likvideeruv Misso asunike ja Riigirentnike Liidu osakond, esimees K. Pärg, kes muretses kella ja tasus ehituskulud. Materjali andis palvemaja ühing ja hoone kuulub palvemaja ühingule. Ehitust juhatas Paul Valge, projekti valmistas G. Rattur.
Kellatorn pühitseti Vastseliina koguduse õpetaja Ermitsa poolt 13.11.1938.a.

1938. aastal valati majale talgu korras tsementpõrand – osales 44 inimest.
22.07.1938.a. anti vähempakkumisel välja järgmised tööd:
A. Leisile – lagi 105 krooni
A. Sikk – uksed 45 krooni.
13.12.1938 andis ühing juhatuse otsusel puitmaterjali rõdu raamistiku ehituseks, mille tegi Rudolf Kenk 22,50 krooni eest.

1939.a oli ühingu ülesandeks lõpetada maja ehitus nii, et seda saaks kasutada jumalateenistuste pidamiseks. Ehitustööd anti välja 20.03.1939 ja tööd pidid olema valmis 20 maiks.
18 juunil toodi Haanjast kohale orel ja Kriisad asusid selle ülesseadmist. Töö kestis 3 päeva.

Palvemaja ja oreli pühitsemine toimus 03.09.1939.a. kell 11:00. Jumalateenistuse pidasid Võrumaa abipraost A. Saarmann, Vastseliina koguduse õpetaja Ed. Ermits, Vastseliina koguduse abiõpetaja U. Plank ja Rõuge koguduse õpetaja R. Reinaru.
Peale jumalateenistust andis orelil vaimuliku kontserdi Johannes Saarniit.

Nüüd oli Misso rahval jälle koht , kuhu jumalateenistusele kokku tulla!

Teenistusi hakkasid pidama kohalik koolijuhataja Kotlep Pärg ja Vastseliina koguduse õpetajad.
Oreliga asus teenistusi saatma Heino Tarro, kes mängis seda kuni 1944 a. orel jälle punaarmee poolt lõhuti. Vabastuslahingu ajal sai palvemaja suurtüki kuuli tabamuse, mis viis majal ära küla- ja kivitee poolse nurga koos uksega ja purunesid aknad. Sõdurite poolt oli laiali kantud palju tinapille ja orel oli muutunud kasutuskõlbmatuks. Laialilöödud hoone nurk parandati samade palkidega

1948-st aastast kuulub palvemaja Vastseliina kogudusele, olles abikirikuks – filiaaliks ning majanduslik ja usulise külje juhtimine toimub Vastseliina koguduse kaudu.

Jutlustajatena on abikirikus teenistusi pidanud Laine Villenthal, Peep Audova ja Senni Ilja.

allikas: “EELK Misso Palvemaja Ühing, 1932 – 1990 kroonika”.
Autor kirikuvanem Heino Tarro, paastukuul 1990.a.
Fotod: Erki Sok.