„Ära karda, mina aitan sind!”
Aga sina, Iisrael, mu sulane, Jaakob, kelle ma olen valinud, mu sõbra Aabrahami sugu, sina, kelle ma võtsin maailma äärtest ja kutsusin selle kaugemaist paigust, öeldes sulle: „Sina oled mu sulane, ma valisin sinu ega põlanud sind!” – ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega! Vaata, häbenema ja piinlikkust tundma peavad kõik, kes on sinule vihased; olematuks saavad ja hukkuvad mehed, kes riidlevad sinuga. Sa otsid, aga enam sa ei leia neid mehi, kes võitlevad sinu vastu; olematuks saavad ja lõpevad mehed, kes sõdivad sinu vastu. Sest mina olen Issand, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: „Ära karda, mina aitan sind!” (Js 41:8-13)
Kindlasti kõik inimesed siin maailmas on kogenud kartust teatud elu muutvate või erinevate olukordade ees. Siin kohal tuleb selgelt vahet teha kartuse ja hirmu vahel – kartus ei ole alati hirm ja vastupidi.
Kartust võib pidada kergeks hirmuks või mureks, millegi halva või tavapäratu ees. Kartus võib närida hinge ja südant, pugedes inimese naha vahele. Samuti võib kartus olla tundlikus ja millegi suhtes vastuvõtlikus.
Hirm, aga on erutusseisund, mida põhjustab selgesti tajutav oht, elule, haigustele, õudustele, ehk siis kõigele kurjale, mis inimest kohutab. Samuti ka surm, kas lähedase või iseenda elu fataalne seiskumine.
Martin Luther ütleb oma väikeses katekismuses, et: „Meie peame Jumalat üle kõigi asjade kartma, armastama ja Tema peale lootma.“ Öeldud kartus ei tähenda siin hirmu vaid aukartust Jumala ees nagu koguduse liige peaks tundma aukartust peapiiskopi, piiskopi, praosti ja õpetaja ees, minugi poolest ka presidendi või kuninga ees.
Tulles tagasi antud pühakirja teksti juurde võime kristlastena tajuda lootust, et Jumal aitab meid nii heas kui kurjas. Ta on meie ligi ja toetab meid oma õiguse parema käega.
Kas pole see imeline?
Meil kõigil, koguduse liikmetena, on lootus pärida igavene elu ja see peaks olema meie elu eesmärk, kui oleme teinud head, siis elu ülestõusmiseks, kui aga oleme teinud halba, siis hukkamõistmise ülestõusmiseks. Nii on ja teist võimalust ei ole ega tule. Väljaspool Kristuse Kirikut ei ole pääsemist!
Antud kirjakoht on mind läbi elu saatnud ja kandnud alates 11-dast eluaastast. Kindlasti on meil oma pühakirja tekst, mis meid elus on kõnetanud.
„Sina oled mu sulane, ma valisin sinu ega põlanud sind!” – ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!
See ongi minu kalju, minu varjupaik, sest ma ei karda, Jumal on minuga ja ma ei vaata ümber, ta teeb mu tugevaks ja aitab mind oma õiguse parma käega!
Ja viimaks, nende elatud päevade valguses peaksime meeles pidama kõige olulisemat: „Meil tuleb Kirikust väga hoolida ja teda armastada. Ärgem nõustugem sellega, kui Kiriku esindajaid süüdistatakse. Vaimsus, mida ma õppisin Pühal Mäel, oli õigeusklik, sügav, püha, vaikne, riidude, tülide ja hukkamõistuta. Ärgem uskugem neid, kes vaimulikke mustavad. Isegi kui me oma silmaga näeme vaimulikku tegemas midagi, mida peame negatiivseks, ei tohiks me seda uskuda, sellele mõtelda ega seda edasi rääkida. Sama käib ka Kiriku ilmikliimete ja üldse iga inimese kohta. Meie kõik moodustame Kiriku. Inimesed, kes süüdistavad Kirikut tema esindajate vigade tõttu, et väidetavalt neid vigu nii parandada, eksivad rängalt. Nad ei armasta Kirikut ja iseenesest mõista ei armasta nad ka Kristust. Kirikut armastame siis, kui embame oma Tema kõiki liikmeid ja teeme seda, mida Kristuski: ohverdame endid, valvame palves ja käitume nagu Tema, kes „ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati; Ta kannatas ega ähvardanud“ (1Pt 2:23). (Püha Profiriose elu ja õpetused, lk 140.)
Õpetaja on tulnud maailma äärest maailma äärde, mina olen Teie sulane, Teie olete mind valinud ega põlanud mind – ärge siis karke ja ärge vaadake ümber: ma teen Teid tugevaks ja aitan teid ning toetan Teid Issanda, meie Jumala parema käega!
Õnnistussooviga
Jaanus Torrim
diakon